Vahepeal puid istutades sain sõnumi, et saame ühte peresse koos Gerdaga lapsehoidjateks. Selle sama perega oli meil juba ammu hea kontakt ning nad olid meist väga huvitatud, aga kuna Sandalwood tuli vahele, siis jäi asi katki. Nüüd nad siis saatsid kirja, er on nõus meid siiski ära ootama. Meie õnn oli lõputu, aga siis oh sa imet, meie muhe mutionu sarnane boss tuleb ja pakub meile omalr poolt tööd. Nimelt oli talle nelja tüüpi vaja, kes istuksid päevad läbi armsates masinates nimega Kubota ja sõidaksid teistes farmides, kus puud juba suureks on kasvanud, puude ridade vahel ringi ning pritsiksid kemikaale umbrohtude peale. Palgaks on 20$ tund, 8-10 tundi päevas, kui vihma ja tuult ei ole 7 päeva nädalas, kuu aega. Gerda moosis mind ära, sest see oleks meil hea võimalus Aasia reisiks raha kokku saada. Polnud midagi teha, saatsin kurva sõnumi perele, kes meid nannydeks ootasid. Teine ime seisnes selles, et nad siiski väga tahtsid meid ning olid teise kuu veel nõus ootama.
Jätsime armsa Corrigini hotelliga hüvasti ning Iona viis meid, Charliet ja teist meie töökaaslast Jason'it farmi nimega Hillside, kus boss Ron koos Iona ja Charliega elab. Seal asutseb neil üks suur maja enda jaoks, sada suurt kuuri, mis on täis bossi sportautosid ja mootorpaate ning väike maja backpackersite jaoks, kuhu meie Gerda, Jasoni ja Charliega elama asusime. Maja oli lihtne, aga armas. Saime Gerdaga suurema kolme narivoodiga toakese endale. Kõik teised töökaaslased sõitsid Perthi hostelisse elama seniks, kuni nad uued töökohad leiavad.
Esimene päev Hillsidel oli masendav! Pidevalt tulid lõbusad ajad puudeistutamisest meelde ning imelik oli ilma suure grupita olla. Sama tundsid ka poisid ja me lihtsalt vegeteerisime teleka ees, mornid näod peas. Järgneval nädalal oli bossil meile suur nimekiri töid, mida farmi ümbruses pidime ära tegema. See nädal oleks olnud mul ja Gerdal võimalus ka Perthi minna ja nädalakese puhata enne uue töö algust, aga me teadsime, kui palju raha oleks selle peale kulunud ning selle asemel teenisime väikest lisa. Selleks koristasime ja pesime neljakesi kõik autod ja kaks hipibussi puhtaks, puhastasime kõik korvid ja putkid, tõmbasime rehaga kanala korda, koristasime kuure, pesime riiuleid jne. Nädalavahetuseks oli kõigil kopp ees farmis kükitamisest. Saime Ronilt loa Perthi sõita, et teisi sõpru näha. Linnariided selga, kast jubedat Austraalia odavat õlle EMU autosse ja 3 tunni pärast olimegi Perthis. Rentisime neljapeale ööks ilusa lukskorteri ja kui sättimised sätitud olid varsti juba ukse taga meie armas kloun Mike, šotlased Jerry ja Karly, iirlane Alan ja britlased Harry ning Sofie. Nii hea oli neid kõiki jälle näha ja terve ülejäänud öö vallutasime klubi tantsuplatsi nimega Capitol.
Järgmine hommik veetsin pool päeva üksi Perthi linna tänavatel. Tuli selline üksi avastamise tuju. Leidsin džungli moodi pargi, kust ühtäkki hakkas hoovihma seisma ja niimoodi seal seistes tundsin, er olengi vihmametsas. Jalutasin enda lemmikul Londoni tänaval ning käisin sushit mekutamas. Üks hetk aitasin pargis ühel proual tema telefoni otsida. Lõunatasin koos sõpradega ja liiga kiiresti oli aeg farmi tagasi sõita. Siiski olime ülevas meeleolus.
Sama päeva õhtul vaatas meie tuppa sisse uus töökaaslane Dom, kes just tuli nädala ajaselt puhkuselt Perthist ja enne seda oli ta mitu kuud hillsidel spray tööd teinud. Ta on Charlie lapsepõlve sõber ja väga toriseva huumorimeelega inglane. Sõitsime viiekesti Corrigini, et uue töö alguse puhul restoranis õhtusööki süüa. Niimoodi saatsime ära viimased vabaduse momendid ja tervitasime raske tööpõli algust.
No comments:
Post a Comment