Ühes ruumis said pool tundi vaadata kuidas vanemapoolne härra oma kuldse harjakesega mäeserva tolmust puhtaks pühib. Selle filmi võlu seisnes hoopis taamal oleva looduse ilust, mida pühkiv härra aegajalt vaatama jäi. Järgmises toas märkasime iidset filmimasinat, mis ketras seinale pilte, kus võis näha vana kirjutusmasinat, millele sajab peale kerge lumekene. Mulle väga meeldis see muusem, aga ei saanud midagi sinna parata, et järgmises toas diivanil istudes ja vaadates filmi mehest, kes jookseb erinevates linnades ja maapiirkondades ringi, jäin ma magama. Eelnevad magamata ööd andsin endast tunda ja hämarad pehmete diivanitega ruumid ei abistanud mind mitte sugugi.
Melbourne kultuurieluga tutvutud,
jalutasime DFO'sse riideid ja sööki shoppama (selleks muidugi raha
oli eksole). No ja siis nautisime suurlinna vaadet ise sealjuures
arutades, kas tuleksime kahe kuu pärast siia tagasi, et
permanentselt elama hakata. Kuna märtsis hakkab Austraalias juba
sügise poole minema, läheb Melbourne'i lähedal külmaks.
Otsustasime, et liigume siiski ringi ja avastame ka põhjapoolseid
känugurusid, enne kui pikaaegset elamispinda otsima hakkame.
Järgmine päev oli päris raske lahkuda meeletult põnevast linnaelust maaellu tagasi, aga samas tõdesin endale, et hakkasin seda kolkakest täitsa igatsema. Farmi jõudes leidsime eest super toreda kanada tüdruku Kayleeni, kes oli juba päev meid farmi jõudnud. Kuna farmerid olid ikka veel imelikult kaua eemal oma farmist, pidi Kayleen ise välja nuputame kus miski on ja mis siin üldse toimub. Koera niuksumist kuuldes avastas ta kõrvalt toast puppyd ja meie suureks kurvastuseks leidsin ta kõige pisema kutsika surnult. Kayleen proovis labidaga väikest koera matma minna, kui suured linnud teda ründasid ja koera minema viisid. Tema juttude alusel ei olnud tema esimene farmipäev mitte just toredate killast. Sellele vaatamata on ta super humoorikas ja oskas kõike kergelt võtta.
Saabus sõnum farmeritelt, kes
lootsid, et paari päevaga saame valmis mingid suured orderid, ise
sealjuures lubades kohe kohe koju jõuda. Ausalt arvasin juba
vahepeal, et nad põgenesid ja jätsid selle farmi meile. Polnud
midagi teha, tuli ennast need kolm päeva kokku võtta ja hommikust
õhtuni kas pakkida või korjata. Õnneks saime kuidagi ATV võtmed
ja tänu sellele saime kiiresti põllule ja sealt ka asju koju
transportida. Üks õhtu märkasime, et väikeste puppyde ema Splotch
jäi teise farmi ja tema pisikesed on näljast nõrkemas.
Kayleen
kupatas mind ATV peale ja õppisin sellega sõitma. Sõitsime koos
mööda tohutult tuulist teed üles farmi. Splotch keeldus meiega
kaasa tulemast niiet Kayleen võttis ta sülle ja üritasime tagasi
sõita. Vahetasin vist liiga kiiresti käike, mille tulemusena
kuumenes mootor üle ja jäime 4 km enda farmist eemal seisma. Polnud
midagi teha, tuli käised üles keerata ja suurt masinat kahekesi
lükkama hakata. Kui silmad juba punnis peas olid, proovisime
mootorit uuesti käima saada ja õnneks see õnnestuski. Arusaadavalt
oli tagasi tulles roolis Kayleen.
Eile 6.jaanuaril sai kuu aega täis
Austraalias olemisest. Ainult kuu aega? Või juba kuu aega? Selles on
küsimus. Seisukohta ma ei osanud võtta, aga veinipakk sai avatud
küll. Kuu ajaga oleme näinud kahte suurlinna ja kõva farmielu.
Lisaks sellele oleme kohanud nii palju toredaid inimesi ja läbi
elanud kordades erinevaid emotsionaalseid hetki. Keegi ütles mulle
üks päev: seda sa ju sinna otsima läksidki. Nõustusin täielikult,
sest juba mõnda aega otsisin endas seda elamise tunnet. Siin see
ongi, ma elan jälle! Aitäh kuu aega Austraalia eest ja loodan, et
järgmine kuu tuleb sama värvikirev.
Täna saabusid kauaoodatud farmerid
ja meie saime öötundidel ka lõpuks orderitega valmis. Juuksed on
tolmused, käed on kuivad, jalad on valusad, aga tööd sai tehtud ja
töökas eestlase hing on rahul. Homme on meie esimene vaba päev
pärast suurlinnast tulekut ja plaanime ette võtta kas kanuuga reisi
vastaskaldale või supluse ookeani lainetes.
Tahaksin pühendada selle postituse
viimase lõigu igatsusele. Nimelt igatsusest nii palju, et mõtlen
tihti mingitele mälupiltidele Tallinna tänavatest ja sealsest
elust. Tahaksin enda ajast Austraalias võtta ühe päeva, kus
saaksin kõndida lumisel vanalinna tänaval, kohata paari sõpra ja
näha oma tervet peret. Siis tahaksin kaisutada neid natukene aega,
minna enda koju ja tunda sealset lõhna. Õhtul sooviksin pugeda enda
soojade linade vahele, vaadata igat detaili oma toas ja hommikul
ärgata uuesti Austraaliamaal. Sellega piirdub hetkel minu
koduigatsus. Saadan kõikidele lugejatele rõõmu, sära ja soojust.
Kallis, sa ära siia ''lumisesse'' eestisse igatse. Siin seda ei leidu. Su lood on alati nii toredad ja peale nende lugemist leian ma ka end mõtlemas neid mõtteid, et miks ma küll juba oma asju ei paki ja ka kuskile rändama ei lähe. Oeh. Ole tubli.
ReplyDeleteAki