Oo loomad

  Päev pärast hullumeelset toiduga siblimist võtsime endale õiguse puhata ja laiselda. Käisime Orbostis 120 dollari eest süüa ostmas. Mõtlesime, et nii ei saa edasi jätkata ja enda tavapärasest menüüst lõikame välja saia, beanutbutteri, moosi ja šokolaadi. Kui söögist rääkida, siis hommikusöögiks sööme tavaliselt mina: putru, Gerda: müslit. Kõrvale joome teed ja teeme mõlemale ühe beanutbutterjelly saia. Vahel lisame mõne puuvilja või ühe rea šokolaadi, mida hea tee sisse kasta. Lõunaks teeme kas riisi kana ja juurviljadega, ahjukartuleid singiga või spagette pasta kastmega. Lemmik kõrvalosa on meie salat, mis sisaldab muna, majoneesi, kurki, kapsast, tomatit ja juustu. Selline lõunasöögi ehitus on meil juba poolteist kuud kestnud ja kõlbab siiamaale väga hästi (kusjuures portsjonid on alati üüratud). Magusaks on muidugi beanutbutterjelly sai ja kõrvale tee, kust aeg-ajalt ikka šokolaad läbi käib. Õhtusööki me vahel ei teegi, sest ilmselt on veel lõunasest portsjonist paha olla või töö tõttu ei ole lihtsalt aega.
  Kui eelmise päeva saatsime lihtsalt, siis järgmisel päeval lükkasime kummikud jalga, panime pikniku jaoks toidu kotti ja hakkasime liikuma vaate poole, kuhu me oleme alati unistanud minna, kui vaatasime enda taga aiast taamal olevat mäge.

Matkasime (koos koertega) kõigepealt üle pika murulagendiku ja siis ületasime ühe oja. Leidsime väga vana värava, millest läbi minnes märkasime ennast ära peitnud pikutava lehma. Miskipärast nähes meid ja koeri ei karganud ta püsti ega jooksnud minema. Liikudes tema taha nägime, et lehmakese tagumendist on väljas kellegi nina ja kaks esikapja. Selge, siin käib raske sünnitus. Võtsime koerad kaasa ja läksime kähku edasi. Järgmine opstaakel oli teadatuntud "keelatud maa". Nii hüüame ala, mis on täis ämblikuvõrke ja pisikesi erkvärvides ämblike. Võtsin siis Gandalfi kombel saua kätte ja hakkasin vehkima. Tükk maad edasi jõudes leidsime ületamatu jõe, kus koerad vabalt suplesid, aga oma elektroonikaga me enam riskida ei julgenud ja mõtlesime, et ehk leidub kusagil ikka mingi sillakene. Edasi matkates tuli meie ette pisikene kraav, mis haises koledal kombel millegi järgi, mis mõnuga öökima ajas. Küll me otsisime piisavalt peenikest kohta, et üle hüpata, sest kraavi ääred olid vajumudased. Saara teeb siis esimese hüppe ja hüppad mõnusalt poolde jalga selle haisva mülka sisse. Pole muret! Tulen kõht naerust kõveras sealt välja, endal haisvat muda veel näoski. Gerda hüpe oli natukene rohkem õnnestunud, aga temalgi tuli kiruda enda riidevaliku üle. Alla andmist me ei näinud ja sumpasime edasi. Nüüd juba umbtihedas rägastikus puude ja kõrkjate vahel. Isegi koertel oli raske sellest läbi pugeda ja kui olime nii palju edasi liikunud kui inimlikult võimalik, mõtlesime, et otsime parem mõne kõrge puu, et selle otsast näha, kus oleks võimalik läbi saada. Liikusime tagasi kuni jõudsime sünnitava lehma juurde. Sünnitus ei olnud edasi liikunud ja helistasime Gabyle. Seletasin, kus me asume ja nad olid Andrewga esimest korda minutitega kohal. Andrew ATV seljas ja Gaby autoga. Saime aru, et asi on ikkagi tõsine ja peab kiiresti emalehma aitama. Gaby märkis ära, et see lehm on siin võibolla et isegi mitu ööd piinelnud. Laps oli liiga suur tema jaoks ja lehmamamma ise alles liiga nooruke, et rase olla. Asjad hakkasid šokeerivaks kujunema, kui Andrew sai aru, et beebit käsitsi tõmbamine ei aita midagi.

Nad võtsid välja trossi. Üks osa seoti lapse jala külge ja teine ots ATV külge. Minu ja Gerda näod läksid veel valgemaks, kui Andrew hüüdis, et me talle appi tuleks lehma kinni hoidma. Mammal olid silmamunad juba niigi pahupidi. Küll me siis karjusime hirmust, aga hoidsime lehma kinni nii tugevalt kui saime. ATV tegi esimese proovi ja laps oli veel puusadeni sees, aga kahjuks täiesti surnud. Mamma hingeldas ja üritas pead taha visata. Teisel ja kolmandal katsel enam lehm ei liigutanud ja mamma oli kohutavates valudes. Gaby oli väga mures, sest arvas, et mamma võib ka iga hetk surra kui me kiiresti ei tee. Üritasime lehmale häid sõnu ütelda ja pead patsutada. Siis aga pidime juba peaaegu minestama, kui Andrew otsustas, et nüüd peab autoga last hakkama välja tõmbama. Auto lapse külge kinnitatud ja meie pool nuttes lehma hoidma. Välja kukkus see nii, et laps jäi samasse asendisse, aga auto tõmbas juba lehmamammat endaga kaasa. Arvasime, et asjad ei saa enam hullemaks minna, aga siis sidus Andrew teiseltpoolt lehmamamma jala ATV külge ja nüüd pidid mõlemad samal ajal sõitmist alustama. Olin kindel, et vaene muu läheb keskelt pooleks. Esimese katsega saime vedela, putukaid täis beebi lõpuks kätte. Mamma hakkas värisema ja suust vahtu ajama, aga õnneks tulid iirised silmadesse tagasi. Lootsime, et võime lasta nüüd emal puhata ja talle vett tuua, aga farmerid käsutasid meid mammat istuli ärgitama, sest muidu ta jääbki lamama ja võib lootuse kaotada. Pahatihti ei hakka nii kaua sünnitanul enam tagajalad tööle. Tegime indiaanilike häälitsusi, plaksutasime ja lükkasime vaesekese istuli. Igasugu vedelike tuli tal veel igast august välja, aga vähemalt ei surnud ta meie käte all. Farmerid tänasid meid südamest, et me ta leidsime. Gaby ruttas talle vett tooma (hiljem mainis, et mamma jõi korraga 20l vett ära) ja meie lonkisime šokeeritult koju tagasi. Ainukene mida me tahtsime oli teisele poole paradiisimäe otsa saada, aga vaat mis me pidime hoopis läbi elama.

  Lootsime natukene puhkust saada, aga Gaby tuli suure orderiga, mille pidime järgmiseks päevaks valmis saama. Polnud midagi teha. Läksime bananasid korjama ja korjasime kuni päike loojus. Kuulan põllul oma muusikat ja äkki kuuled, et mu paariline karjub: "Saaaraaa". Ehmatan endal junni jahedaks ja hüppan püsti, et mis toimub. Paarkümmend meetrit meist eemal seisab ilus suur känguu ja vaatab meid. Minu meel tegi sellest imelisest vaatepildist koheselt pilti. Kängu seisab seal väljal, pisikesed käed longus ja loojuv päike maalib suurepäraseid varje sellele kõigele. Koerad märkasid meie külalist ja hakkasid teda taga ajama. Fantastiline külaline teeb pikki haakes hüppeid ja kaob metsa.
  Koju jõudes pakkisime kogu korjatud stuffi kella 1ni öösel. Kuna matrjali oli veel puudu, ärkasime järgmine hommik kell 6 ja lootsime kiiresti põllule saada, aga kuna meie piece of shit auto ei läinud jälle tööle jalutasime veel oma 5km. Tagasi tulles oli minutite küsimus, et seda tellimust valmis saada. Viimasel hetkel sai 60 kg Beach Bananasid ja 15 kg SeaSprayd autosse laetud ja Gaby sõitis tuhatnelja Orbostisse, et seda ära saata.
  Nüüd valdab mind täielik pingelangus ja teen endale kogu nende üleelamiste peale ühe mõnusa beanutbutterjelly. Xoxo